Alustades kaugemast

Ühel hommikul ärkasin selle peale, et kekski hull kriiskas akna taga. Läbi une ei saanud alguses aru, kes või miss see on. Kell oli 5. Sookurgede laul võib olla küll ilusaim loodusheli, kui see kostab kaugusest, kuid kui nad su oma akna taga karjuvad, siis on see piisavalt hullumeelne heli küll. Läksin vaatama - ümbrus oli udune, päike oli just tõusnud ning kaks kuninglikku lindu jalutasid põllu pääl.

Eided käisid külas - värskelt kõrgharitud. Krissu lihvis, Liisa mõõtis (alati küll cm mööda) ja mina trellisin. Nii tegime vanast aiamööblist uue.
Miks mitte teha hoopis selline aed? Siis peab küll vist olema suusatehases töötanud...

Mere äärde pole küll jõudnud, aga Eesti kaks suuremat järve annavad sarnase tunde küll. Peipsi peal käisime lodjaga punase taeva poole purjetamas, kui toimus paadiehituslaager Kolkjas. Peipsiäärsetes külades on tunne, nagu käiksid välismaal, noored tulevad tänaval vastu ja ütlevad "Strast", majad on värvitud eriti erksates toonides ja loomulikult need sibulapeenrad. Kõige selle vahele on mõni ehitanud ka freespalkmaja oma privaatsadamaga. Võrtsu ääres toimus kursaüritus. Laine loksus ja päike loojus järve, ainult mere lõhn oli puudu.